Igapäevases äri- ja asjaajamises on saanud tavaliseks, et mõni dokument saab allkirjad alla erinevates riikides, allkirjastajateks on mitme riigi kodakondsed ning kõike seda tehakse digitaalselt.
Küberturvalisuse ja IT-õiguse ekspert, advokaadibüroo NOVE nõunik Sten Tikerpe selgitab, missuguse riigi õigust kohaldatakse erinevates riikides elektrooniliselt allkirjastatud dokumendile ja mille põhjal seda otsustatakse.
Euroliidu piires on olulisemad põhimõtted ühtlustatud
Euroopa Liidus on kvalifitseeritud e-allkirjal käsitsi kirjutatud ehk omakäelise allkirjaga samaväärne õiguslik toime. See Euroopa Liidu siseturu toimimise võtmetähtsusega põhimõte tuleneb Tikerpe sõnul 2016. aastal jõustunud eIDAS määrusest ning see kehtib kõigis liikmesriikides.
Tähelepanu väärib seegi, et eIDASe jõustumine tõi kaasa muudatusi ka juba harjumuspäraseks saanud terminites. Nimelt on e-allkirjade liike kolm (lihtne e-allkiri, täiustatud e-allkiri ja kvalifitseeritud e-allkiri), millest omakäelise allkirjaga õiguslikult samaväärne on üksnes viimane.
“Kuigi Eestis olime juba aastaid enne eIDASe jõustumist harjunud rääkima digitaalallkirjast ehk digiallkirjast, siis eIDAS määrus sellist terminit ei tunne. Küll aga sätestab määrus tehnilised tingimused, millele kvalifitseeritud e-allkirjad vastama peavad ning neile tingimustele vastab ka Eesti digiallkiri. Ühtlasi on Eesti siseriiklikus õiguses täpsustatud, et digitaalallkirja loetakse eIDAS määruses kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele vastavaks,” täpsustab Tikerpe olulist nüanssi.
Lisaks toob ta välja, et vaatamata sellele, et juba alates 1999. aastast kehtis Euroopa Liidus nn e-allkirjade direktiiv, mille eesmärk oli samuti Euroopa Liidus e-allkirjade kasutamisega seonduvaid olulisi põhimõtteid ühtlustada, olid erinevused liikmesriikide lõikes enne eIDAS määruse jõustumist üsna suured.
See tulenes peamiselt e-allkirjastamise lahenduste kättesaadavusest ja levikust erinevates liikmesriikides ning tekitas piiriülestes tehingutes ja menetlustes sageli arusaamatusi. Kuigi mõningad erinevused on säilinud (kasvõi ülalnimetatud, nn kodumaiste terminite kasutamine), siis eIDAS määruse jõustumisega olukord siiski paranes ning kõige olulisemad põhimõtted said Euroopa Liidus otsekohalduva määrusega ühtlustatud.
Nendeks põhimõteteks on esiteks, et e-allkirja ei tohi tunnistada õiguslikult kehtetuks või kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks üksnes sel põhjusel, et see on elektroonilisel kujul ning teiseks juba ülalmainitud põhimõte, mille kohaselt kvalifitseeritud e-allkirjal on omakäelise allkirjaga võrdne õiguslik mõju kõikjal Euroopa Liidus.
Selgita enne allkirjastamist välja, missuguse riigi õigus lepingule kohaldub
Kui dokument e-allkirjastatakse mitmes riigis, siis tasub Tikerpe sõnul olla tähelepanelik selle osas, missuguse riigi õigust sellele tehingule, mida dokument kajastab, kohaldatakse ning missugused on sellest õigusest tulenevad tehingu vorminõuded.
Erinevate liikmesriikide õigusnormid võivad näha tehingutele ette mitmesuguseid vorminõudeid. Kohustuslik vorminõue võib tuleneda ka lepingust endast. Teisisõnu tasub vältida olukorda, kus sõlmitav leping on vaatamata sellele antud e-allkirjadele tühine (näiteks omakäelisest või sellega samaväärsest allkirjast üksi ei piisa, sest teise liikmesriigi õigus, mida lepingule kohaldatakse, näeb sellele tehingule vorminõudena ette notariaalse tõestamise).
See, missuguse riigi õigus kohaldub, võib Tikerpe sõnul sõltuda nii dokumendi sisust kui poolte kokkuleppest. Kui tegemist on näiteks piiriülese lepinguga, mille allkirjastavad erinevates liikmesriikides tegutsevad osapooled, sõltub kohaldatav õigus lepingu sisust ja sellest, kas üks või mõlemad osapooled on füüsilised isikud või ettevõtjad.
“Sageli sisaldub sel põhjusel piiriülestes lepingutes kohaldatava õiguse ja vaidluste lahendamise kohta kokkulepe. Muidugi on sellise lepingu puhul kõige mugavam leppida kokku Eesti õiguse kohaldamises, kuna seeläbi on võimalik vältida tundmatuid õiguslikke nüansse,” soovitab Tikerpe.
Enneta arusaamatusi
Portaalis Dokobit saab dokumenti allkirjastamiseks üles laadides ise valida, kas lubatud on ainult kvalifitseeritud e-allkirjad ehk omakäelise allkirjaga võrdväärsed digitaalsed allkirjad või ka täiustatud e-allkirjad kvalifitseeritud sertifikaatidega.
Lisaks tuleb pöörata tähelepanu ka tehnilistele üksikasjadele. Näiteks et alati lisataks allkirjale ka kvalifitseeritud ajatempel ning et e-allkirja oleks võimalik hiljem valideerida ehk selle kehtivust kontrollida ka teistes keskkondades peale selle, kus toimus allkirjastamine.
