Kõrge inflatsiooni tõttu kasvavad kulud survestavad nii ettevõtteid kui ka töötajaid. Seetõttu sagenevad ka pettused – nii tahtlikud kui ettevaatamatusest või läbimõtlematusest. KPMG riskinõustamise konsultant Kärt Blumberg kirjutab kõigest täpsemalt.

See juhtus esimesel sajandil e.m.a., umbes 700 aastat pärast Rooma linna rajamist, kui kuulus oraator, poliitik ja-kes-iganes-veel Marcus Tullius Cicero sai jälile oma rivaali, ülikute suguvõsast pärineva Lucius Sergius Catilina kohutavale vandenõule Rooma linna hävitamiseks.

Senati ees Catilina vastu peetud kõnedest, mis olid rikastatud arvutake tõenditega, sai Cicero säravaim hetk, nagu kirjutab ajaloolane Mary Beard. Toetudes talle antud erakorralistele volitustele, laskis Cicero Catilina koos kaasosalistega viivitamatult hukata, ilma et oleks kas või formaalsetki kohtupidamist korraldanud. See aga sai, nagu tõdeb Beard, talle endale saatuslikuks.

Napilt viis aastat hiljem leidsid Cicero vaenlased, et millised iganes polnud tema volitused senatilt “terrorismi” ärahoidmiseks, oli ta Catilina järgijate hukkamisega rikkunud iga Rooma kodaniku põhiõigust korralikule kohtumõistmisele. Juba siis oli õiglane kohtupidamine Rooma seadusesse kirja pandud. Ja Cicero saadeti pagendusse.

See lugu ilmestab hästi tagajärgi, mis võivad tulla, kui rikutakse ühiskonnas valitsevaid reegleid. Tegemist paistis olevat Cicero tõtaka ja auahne sooviga kõrvaldada oma poliitiline rivaal. Ja kuigi ta tegi seda mõjuval põhjusel ja paljude senaatorite heakskiidul, toimus see siiski protseduurireegleid rikkudes, st ilma õiglase kohtupidamiseta.

Elukalliduse tõus võib viia pettustele

Praegune keeruline majanduskeskkond võib soodustada pettuste toimepanemist, kuna tugevalt tõusvate hindade valguses on nii ettevõtete kui ka üksikisikute kulud suure surve all ja lähitulevik hägune.

Kõnealune risk suureneb kahel erineval moel:

– tulenevalt organisatsioonis valitsevast juhtimiskultuurist – tegu tõukavad tagant eelkõige organisatsiooni vajadused ja seal valitsev moraal;

– juhi või töötaja isiklikest põhjustest – tegu tõukavad tagant üksikisiku enda vajadused ja väärtused.

Vajadus piirata kulusid ja säilitada kasumlikkus võib omakorda oluliselt survestada juhte tegema valikuid, mis võivad tunduda lihtsalt “natuke läbi sõrmede vaatamisena” või on teadlikult toime pandud rikkumised.

Olgu öeldud, et Catilina vandenõugi Rooma riigi vastu sündis ajal, mil Roomas võis erinevatele allikatele tuginedes olla krediidikriis ning esines suuri majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme seoses vaesuse ja sellest tingitud meeleheitega. Suurtes võlgades võisid olla ka Rooma auväärsetest suguvõsadest pärit isikud nagu Catilina.

Seda, mis ajendab juhte ja vastutavaid töötajaid ettevõtte nimel rikkumisi toime panema, on teadlased üksjagu uurinud. Sotsioloog Diane Vaughan on leidnud, et kuna organisatsioonikultuur on tihedalt seotud töötajate identiteediga, siis võib ettevõtte ellujäämine hakata tähendama juhile või töötajale ka tema enda ellujäämist, mistõttu ressursside vähenedes suurenevad stiimulid panna toime rikkumisi.

Majandusteadlase Oliver Williamsoni hinnangul võivad näiteks osakondade juhid oma üksuse majandustulemuste maksimeerimiseks hakata pidama rikkumisi õigustatuks – need on justkui vajalikud nii ettevõtte eesmärkide täitmiseks kui ka isikliku tunnustuse väljateenimiseks. Seda tehakse endale aru andmata, et tegelikult võib rikkumiste toimepanemine hoopis kahjustada organisatsiooni kui terviku huve.

Nii võivad juhid ja vastutavad töötajad hakata omanike või tippjuhtkonna teadmata langetama otsuseid ja toime panema tegusid, mis õõnestavad ettevõtte põhiväärtusi, sealhulgas õiguskuulekust ja kinnipidamist sisemistest reeglitest, mis annab mõista, nagu kohalikul turul poleks õiguskuulekus oluline.

Tüüpilisteks rikkumisteks võivad olla juhi või töötaja poolt altkäemaksu andmine kallutatud otsuste langetamise eest, madala kvaliteediga või praaktoodete väljaandmine, investorite ja omanike petmine finantsandmetega ja palju muud.

Samas võidakse rikkumisi toime panna või neile kaasa aidata ka mõtlematusest ja julguse puudusest, näiteks vaadates normidest mööda, sest “nii on ju kogu aeg tehtud” või arvates, et normid on lihtsalt tobedad, või soovides kolleegi või juhti mitte sisse rääkida, kuigi too rikub reegleid.

Töötaja võib sooritada pettuse, kui täidetud on kolm tingimust

Omakasu eesmärgil üksikisiku poolt organisatsioonis toimepandud pettuste osas toon välja klassik Donald R. Cressey pettuse kolmnurga teooria (ingl k fraud triangle theory) põhijäreldused. Neile tuginedes võib öelda, et töötaja võib olla pettuseks võimeline, kui täidetud on kolm tingimust.

• Töötajal peab tekkima “finantsiline” surve (financial need) pettuse sooritamiseks – ennekõike võivad nendeks olla üle jõu käiv elustiil, suured isiklikud võlad või sõltuvused, mis teda igapäevaselt survestavad.

• Võimalus pettus toime panna (perceived opportunity) – siinjuures on tähtsad töötaja oskused ja teadmised, sh informatsioon, mis on tema valduses. Samuti peab ta uskuma, et ei jää vahele. Nõrga sisekontrollisüsteemiga ettevõttes on oht vahele jääda väike.

• Eneseõigustus pettuse toimepanemiseks (rationalization) – ennast võidakse õigustada sellega, et ei saadud soovitud palgatõusu, ettevõtte edukus ei kajastu piisavalt töötaja isiklikul kontol või siis mõeldakse, et “ma ainult laenan natuke ja maksan hiljem tagasi”.

See mudel on leidnud arvukalt edasiarendusi nii pettuste uurimisel kui ka tõkestamisel.

Samas, sõltumata sellest, kas tegemist on organisatsiooni või üksikisiku hüvanguks toime pandud rikkumisega, võivad selle tagajärjed olla ettevõttele nii rasked, et korralikult taastuda enam ei õnnestugi.

Professionaalseid pettuste uurijaid koondava organisatsiooni Association of Certified Fraud Examiners (ACFE) 2022. aasta uuringu kohaselt kaotavad organisatsioonid iga-aastaselt 5% käibest pettuste tõttu ning Lääne-Euroopa ettevõtetes on keskmine mediaankahju 173 000 dollarit. Kasvamas on rikkumiste toimepanemine juhtivtöötajate ning kahe või enama töötaja poolt.

Võta võimalus petta

Mida saab ettevõte rikkumiste ärahoidmiseks ise ära teha? Lähenemisi on erinevaid, aga ma tooksin välja need, mida pean ise ACFE ning organisatsioonisiseseid pettusi uurinud professori Steve Albrechti uuringutele tuginedes kõige tõhusamateks ja kiiremini teostatavateks.

• Juhtidele esitatud eesmärgid peaksid olema realistlikult saavutatavad ja võtmeisikutele ei tohiks anda õigustamatult suuri volitusi. Neid loetakse kaheks olulisemaks pettuste toimepanemise riskiks.

• Värske pilguga tuleb üle vaadata sisekontrollisüsteem, see tähendab erinevad kontrollmehhanismid, mis teevad juhtide ja töötajate poolt pettuste toimepanemise raskemaks ja eksimused kergemini avastatavaks. Väga tähtis on siinkohal tagada kohustuste lahusus, st et vastutus lepingute ja tehingute eest oleks erinevate isikute vahel jagatud, mitte ei koonduks olulisel määral ühe isiku või samal tasemel isikute kätte. Samuti tasub luua juhtide ja töötajate asendamise süsteem puhkuste ajaks ning viia läbi üllatusauditeid. Lisaks tagada, et otsuste ja tehingute tegemise aluseks olevad dokumendid oleksid talletatud turvaliselt, et raskendada nende võltsimist.

• Sisse seada ettevõttesisene vihjeliin ehk rikkumisest teavitamise kanal, mis aitab pettusi avastada. Rikkumistest teada saamiseks on erinevaid viise, näiteks siseauditid, andmeanalüüs, uurimisorganite tegevus jne. Samas on praktika ACFE uuringute alusel näidanud, et teavituskanal on kõigist abinõudest olnud läbi aastate ülekaalukalt tõhusaim – mullu avastati 42 protsenti pettustest just vihjete alusel, mis on ligi kolm korda parem tulemus, kui on ette näidata paremuselt teisel kohal oleval siseauditil.

Seega aitab vihjeliin ettevõttel endal kiiremini saada härjal sarvist ja vähendada rikkumisest tekkivat võimalikku kahju. Kriitiliselt tähtsaks muutub teavituskanal siis, kui oma nime alt ei julgeta tööandjale rikkumisest teada anda, aga pettuse hilisel väljatulemisel võib kahju osutuda kahetsusväärselt suureks. Pealegi on aja küsimus, millal paljusid ettevõtteid ja asutusi teavituskanali loomiseks kohustav rikkumisest teavitaja kaitse seadus Eestiski vastu võetakse.

Minnes tagasi Cicero ja Catilina aegsesse Rooma linna, siis ei saa tolle ajastu kontekstis loomulikult rääkida tänapäevasest riskide juhtimise süsteemist. Küll aga olid sellegi loo keskmes seaduse ja eetiliste normide rikkumine, mille ärahoidmisele on tark mõelda tänapäevalgi organisatsioone juhtides. Samuti selleks, et me ei saaks Cicero kombel hüüda “O tempora, o mores!”, avastades tagantjärele, kui käest ära on asjad läinud.