Kas programmeerijad on kamp omaette koodi arvutisse löövaid erakuid, kes suurt üksteisega ei suhtle? Ei, kindlasti mitte. Tarkvaraarendusfirmal Singleton on isemoodi töökultuur, mis laseb inimestel  ka omaette nokitseda, mida iga arendaja tihti vajab, kuid selle üks tähtsaimatest osadest on siiski vabadus.

Vabadus tähendab igale arendajale võimalust toimetada just nii, nagu parasjagu endale kõige parem tundub, võtab ettevõtte kaasasutaja ja tegevjuht Norman Saarso kokku selle, mis teeb Singletonist just selle omanäolise Singletoni, mida teavad kliendid ja mida oskavad hinnata oma töötajad.

Inimene asubki keskel, tegelikult ka

Tegelikult ei asu programmikood kõige keskel, ehkki arendusfirmas võib see nii mõnikord tunduda. Keskel asuvad hoopis inimesed, selgitab Norman Saarso oma ettevõtte suurimat tugevust. “Töökultuuri poolelt on meil väga inimkeskne lähenemine. Tundub, et teeme otsuseid rohkem koos teistega, mitte üksi, rakendades empaatiat.”

Kui mõelda koodiarenduse ja tarkvaralahenduste loomise peale, siis tegelikult on ju see samuti inimkeskne, sest töö tulemus on miski, mida inimesed veebis või telefonis-arvutis kasutama hakkavad. Seega peabki tulema lahendus just inimeselt inimesele.

“Paljud räägivad, kuidas neil on kõik hästi paindlik,” ütleb ettevõtte kaasasutaja, miks see enam kedagi ei pruugi esialgu üllatada, “aga meil on päriselt ka ettevõte paindlik. Mõned ainult ütlevad, et nii on, aga meil nii ongi.”

Õppida, uudishimutseda ja vastutada

Inimeste juures hinnatakse Singletonis kolme olulist omadust – õppimistahet, uudishimu ja vastutuse tundmist.

Tahe õppida tähendab tahet paremaks saada. Samas on Singletoni inimesed ka üle keskmise uudishimulikud ja ei pruugi piirduda tavaliste läbiproovitud tehniliste lahenduste või tehnoloogiatega.

Saarso sõnul on uudishimu aga eriti oluline just algajate arendajate juures, kes pole veel kõiges kogenud ja siis aitab uudishimu neil kiiremini õppida.

Vastutust armastatakse samuti päris paljudes ettevõtetes rõhutada, mis tihti väljendub kerge või “pehme” survena töötajatele, et nad end pinges tunneks, kuid Singletonis see pole siiski nii.

“Meie arendajad on pigem nagu insenerid, mitte programmeerijad,” selgitab Norman Saarso vastutuse tähendust Singletonis. “Keegi ei kirjuta päris täpselt ette, kuidas arendaja peab arenema. Analüütik või tootejuht ei napsa kogu aeg magusamaid palasid töödest endale, meil on paljuski lisaks tootejuhtidele suurem vabadus ka arendajatel, kellel on võimalus valida ja võtta vastutust just nii palju, kui vaja.”

Arendus paistab läbi

Ettevõttest peab töötajatel alati adekvaatne pilt olema, usub ettevõtte juht. “Juhtimise alustaladeks on meil olnud läbipaistvus ja ausus, nii et kõik teavad, kuidas ettevõttel läheb ja asjad käivad,” lisab Saarso. “Meil on kord kuus näiteks suur tiimide koosolek, kus räägime, kuidas läheb müügis, kuidas värbamisel, milline on finantsiline seis ja nii iga kuu. Kõik saavad kiire ülevaate projektidest vähemalt korra kuus. See võib tunduda küll üsna harv graafik, aga tegelikult on ju jooksvalt ka kogu aeg võimalik infoväljas olla.”

Paljude ettevõtete juhtkonnad teevad oma põhjalikke strateegia-arutelusid kinniste uste taga, kuid Singletonis on need asjad nii ei käi. Pigem on see olnud rohkem vabas vormis ja mõnikord on koridoris isegi tulisteks arutlusteks läinud.

“Kaks juhatuse liiget võivad midagi näiteks arutada keset kontorit,” räägib firma kaasasutaja, kuidas mõni tähtis strateegiline otsus võib sündida. “Inimesed lihtsalt liituvad meie vestlusega ja tekivad orgaanilised arutelud. Ühel õhtul olid inimesed päris hilja juhuslikult kontorisse tulnud üht oma tööasja lõpetama, kuid saime ühes ka firma olulised strateegilised asjad läbi arutatud.”

Suurem seltskond jaguneb sõbralikeks tiimideks

Kui firma kasvab aina suuremaks, siis hakkavad ühel päeval paratamatult tekkima ühiskalendrid, koosolekud, aruanded ja paberimajandus, millega loovus aina suurenevas bürokraatias kannatab. Mida siis teha?

Norman Saarso teab, et Singletonis pole nad väga sellepärast koosolekukultuuri meelega kultiveerima hakanud, rohkem on nüüdki endiselt selliseid ad hoc kokkusaamisi, nagu vanasti.

“Kui me kiirelt kasvasime, siis väikesel ettevõttel tekkis peagi kindel tuumik aktiivsemast seltskonnast, aga kõik püsisid endiselt infoväljas. Mingil hetkel aina suurenedes võis juhtuda, et nii-öelda äärealad jäid ühisest rütmist välja,” kirjeldab ta mõningaid kasvuraskusi. Siis aga tekkisid sobiva suurusega tiimid.

Paar aastat tagasi tehtud tiimid ehk väiksemad meeskonnad aitavad suures ettevõttes endiselt kõigil hästi läbi saada ja ettevõtte tegemistega kursis olla. Pealegi pole ühe tiimi liikmed ühe konkreetse projektiga seotud, need tekkisid hoopis inimkeskselt põhimõttel “kes kellega koos olla tahab?”. See on väike sõbralik ja omavahel hästi kokku sobiv seltskond suurema Singletoni sees, kus lähtuti sellest, millist tüüpi inimesed omavahel hästi klapivad ja kes võiks seda tiimi kõige paremini juhtida.

Tiimijuht mõõdab pulssi

“Näeme, et meeskond tahab poolduda nii umbes 6-7 liikme juures, aga eks iga kord võib olla see natuke erinev,” räägib Saarso, kuidas nad kasvava ettevõtte suurenevate tiimide endiselt mugava kompaktsuse säilitavad. “Tiimijuhid tegelevad jooksvalt töötajate nii-öelda pulsimõõtmisega. Isegi see on täiesti okei, kui keegi ütleb, et ei tea, kus kolme aasta pärast tahab olla, kas tahab saada tiimijuhiks või hoopis juhtivarendajaks või tahab olla sama hea spetsialist edasi. Ei pea just kindlat aastaplaani täitma.”

Kui aga keegi tahab mõnes ärivaldkonnas liiga kaua olnuna teemat vahetada, siis saab seda teha, nii et see klientidele liiga ei tee.

Töö pole töövestlusel ainus teema

Singletoni omapäraks võib pidada ka töövestlusi, mis pole täiesti töökesksed. See võib olla hoopis elav arutlus, mis viib mingite huvitavate ja miks mitte ka ootamatute järelduseni.

“Üritame niimoodi aru saada, kui küps on inimene ja kas tal on arendaja tööks olemas hästi oluline common sense – talupojamõistus, et ta mingi hetk oskaks näha võimalikke lahendusi,” selgitab Singletoni tegevjuht. “Tavaliselt on meie kutsehaiguseks mõistatuste ja puslede lahendamine, aga nii võib vahest liigagi kaugele rändama minna. Ühel hetkel tuleb öelda, et siit edasi enam pole mõistlik minna, ka see on väga tähtis arendajate oskus.”

Lõkkevestlused ja kohtumised kuulsustega

Suur osa firma üritusi organiseerib iga tiim iseendale. Koroona ajal oli sellega muidugi keeruline. Kaugel kodudes laiali olevate töötajatega tehti näiteks koroona aegadel iganädalasi ühiseid virtuaalseid lõunasööke. Hiljem laienesid need üritused piirangute vähenedes juba tiimidele, aga suvepäevadel on alati traditsiooniliselt kokku saadud mõnel Eesti saarel. 

“Suvepäevad on meil alati mõne saarega seotud: Kihnu, Vormsi, Hiiumaa, Saaremaa on juba näiteks käidud,” loetleb Saarso. Nüüd jäävad üle juba väiksemad üksikud saared, kuhu kogu seltskonnaga minna.

Koroonapiirangute ajal toimusid Singletonis veel hubased lõkkevestlused üle kahe nädala tagant tund aega tööpäeva lõpus, kus võeti ette keegi Singletoni inimestest ning videokõnes tehti temaga põhjalikum intervjuu. 

Selliste vestlustega said kõik tuttavaks ka nende uute inimestega, kellele tuli koroona ajal tööarvuti üle koduukse andma ja kes kontorisse esialgu ei pääsenudki.

Teine põnev ühine ettevõtmine oli Singleton Nights, mis algas samuti juba koroona ajal: “tööpäeva järel kutsusime kellegi kuulsa või kummalise rääkima mingil kindlal teemal. Näiteks sellest, kuidas alustada kunsti kollektsioneerimist, siis käis meil veel Jalmar Vabarna rääkimas kitarrimängust, Go ajakirjale kaastöid teinud reisifotograaf jutustas oma retkedest Lähis-Idas ja palju muud põnevat on neil kohtumistel teada saadud.”

Töisemad “lõkkeõhtud” programmeerimise telgitagustest

Singleton College on aga arendusfirma pikem ja süvitsi minev üritusteseeria rohkem töistel teemadel. Kord kuus või kahe-kolme nädala tagant võtab keegi firma enda inimestest ette mõne oma töisema teema ja räägib sellest teistele nagu spetsialist spetsialistile.

Näiteks rääkis juhatuse liige ja kaasasutaja Jurgen Herzman, kuidas müük toimib ja kuidas sellega hetkel ettevõttel läheb, mõni teema on aga päris tehniline, mõni töövälisem. Räägitud on sellestki, mismoodi leida töö ja eraelu tasakaalu, need ongi sellised omainimeste koolituste sarjad omainimestele.

Ettevõte, kus igaüks tahabki olla

“Kui ma kunagi Singletonis alustasin, siis selle asemel, et mõne kiiresti tõusva ükssarviku juurde tööle minna, tahtsime me asutades teha just sellist ettevõtet, kus endale meeldiks tööl käia ja kõigile teistele samuti,” meenutab Saarso, kuidas nad Jurgen Herzmaniga Singletoni alustasid. “Otsuseid teeme me ka nüüd ikka nii, et kuklas on kogu aeg küsimus, kas endale ikka meeldiks firma töötajana see, mida me nüüd otsustame. Usun, et see on asi, mida oleme siiamaani teinud Singletonis õigesti.”