“Praegu tundub see võib-olla natuke irooniline, et läksin Hiinasse, et Aasiat tundma õppida, aga sealt sain platvormi, et hoopis Ameerikasse jõuda,” ütleb Mikk Raud oma Stanfordi ülikooli ühiselamu korteris istudes ja naeratab kaamerasse tagasihoidlikult. Tema tee Ränioru tuiksoonele on olnud tõesti täis põnevaid haake ja juhuslikuna tunduvaid kokkulangevusi. Ent igaüks, kes on end sama kõva tööga maailmast läbi närinud, teab väga hästi, et juhuse ja õnnega on siin tegelikult vähe pistmist.

Ka idee Aasiasse õppima minna jõudis Pärnust pärit noormeheni vaid peaaegu juhuslikult. Järgnev on hea näide sellest, kuidas üks õigel ajal ja õiges kohas öeldud lause võib kujundada suure osa kellegi eluteest.

Raua jaoks saabus see hetk ühes majanduse tunnis, mida ta Sütevaka humanitaargümnaasiumi 11. klassis valikainena oli otsustanud õppida. “Esimeses või teises tunnis esitas õpetaja küsimuse selle kohta, mida me pärast keskkooli teha tahame. Minu vastus tol hetkel oli Tartu ülikool. Kuna terves klassis ei olnud eriti kedagi, kes oleks tahtnud välismaale minna, küsis õpetaja selle peale, et miks seada siht Tartusse või Tallinnasse, kui sealt saab ka kõrgemale minna,” meenutab ta.