Uurides Grynchukilt, kuidas tal täna läheb, kinnitab ta kerge ohkega, et kõigest hoolimata on ju hästi. “Kui küsida kelleltki Ukrainast, kuidas neil läheb, on kõige tavalisem vastus, et arvestades praegust olukorda läheb hästi,” sõnab ta kibeda naeratusega. “Üldises mõttes ei ole selle olukorra juures muidugi miski hästi, aga inimesed püüavad siiski leida seda tunnet, nagu neil oleks kõik korras,” lisab ta.

24. veebruari mäletab Grynchuk selgelt. Kell 4 öösel sai ta kõne oma isalt, kes ütles teisel pool toru lihtsalt: “Algas.” “Ja ma sain silmapilkselt aru, mis see on, mis algas,” märgib ta

Esimeseks prioriteediks olid inimesed: lähedased, sugulased, sõbrad ja tiimikaaslased töölt. Esmalt tuli kindlaks teha, et nendega on kõik korras. Seejärel käivitus rida tegevusi, mis olid paika pandud juba enne sõja algust.