“Kui vaadata seda, mis Ukrainas toimub, siis me muidugi oleme väga liimist lahti,” räägib Ristal ja lisab, et selle kõrval läheb äril siiski kenasti. “Üks asi, mille järgi me mõõdame, kuidas meil läheb, on see, mitu protsenti meie kojutarne piirkondade elanikest on meie teenust kasutanud. Need määrad on Baltikumis väga head.”

Kui te siia turule tulite, oli teil kindlasti pooldajaid, aga kas oli ka neid, kes teid pelgasid, öeldes “ah, ainult laisad inimesed tellivad, kes ei viitsi enam kodus süüa teha”?

Woltil saab Eestis augustis kuus aastat täis. Mina olen Woltis olnud viis aastat. Selleks hetkeks, kui mina Woltiga ühinesin, oli see ettevõte üldse väga värske. Soome oli püsti olnud aasta ja Rootsi ning Taani olid äsja lansseeritud. Ja siis toodi Wolt Eestisse. Eesti on alati üks suur eksperiment: kas inimesed on selliseks lahenduseks üldse valmis — tegemist on linnainimese teenusega ja tekkis küsimus, kas siin on üldse piisavalt linnu. Keegi ei teadnud, mida me teeme. 

Ma mäletan, et kui Wolti värbaja mulle pakkumise tegi ja ütles, et tule liitu meiega, siis minu esimene reaktsiooni oli: “No way, ma küll mingit pitsataksot tegema ei lähe.” Toona oli toidu kojuvedu selline hilisõhtune pitsa, mida tuli telefoni teel tellida. See oli reaalsus, millega me alustasime.