Varundusteenuse puhul on olemas ka mitmeid tasuta teenuseid, mis tulevad pilveteenusega kaasa, kuid teatud mõistlikust tasemest keskmise ärikasutaja kohta hakkab teenusepakkuja ka tasu küsima. Selleks, et igaüks maksaks täpselt selle eest, mida tarbib, on loodud erinevad hinnastamismudelid.
Üks võimalus on maksta virtuaalmasina eest – iga masin, mille andmetest tehakse pilve varukoopia, läheb teenusesse kuutasuga. Mõnel juhul erineb hind ka salvestusmahu järgi. Alates teatud mahust (näiteks üle 50 GB) lisandub suurem kuutasu või vastupidi, mingist väiksemast tasemest on virtuaalmasina varundus tasuta.
Teiseks hinnastamise variandiks on tasuda näiteks varundatavate andmete mahu eest. Sel juhul küsitakse tasu näiteks iga gigabaidi andmete eest, vastavalt mahule esitatakse kuu lõpus arve.
Muidugi võib teenus sisaldada ka kombineeritult kuutasu iga masina eest ja tasu iga kuu varundatud andmete mahu eest. Ettevõttel võib olla kasulik paljude kasutajate, kuid vähemate andmemahtudega valida teenus, mis maksustab andmemahte, kuid väheste kasutajatega on võib-olla mõistlikum hoopis teenus, mis küsib kuutasu kasutajate virtuaalmasinate arvu pealt.
Hinnad on oluliselt kõrgemad, kui soovitakse võimalikult lühikese seisuga minevikust andmete varukoopiaid või peab taastamine toimuma võimalikult kiiresti. Need kaks vajalikku aega pilvevarunduses on RPO ja RTO.
RPO ja RTO – mis need on ja kuidas neid eristada?
Tihti leiab varunduse pilveteenustest lühendid RPO ja RTO. Need on ettevõtte jaoks eriti olulised siis, kui soovitakse võimalikult värskeid andmeid kiiresti taastada.