Juuli keskpaigas kogunesid Pariisis Euroopa Liidu 19 liikmesriigi ja 148 asutuse/ettevõtte esindajad, et anda avalöök Euroopa Liidu ülese elektroonilise identiteedi rakenduse (EUDI Wallet) ehk digikukru tulevaste teenuste pilootprojektidele. Kui vandenõuteoreetikute peades on see järjekordne samm politseiriigi suunas, siis tegelikult muudab digikukkur isikuandmete kasutamise läbipaistvamaks ning elu EL-is tükk maad mugavamaks. Kuidas täpselt, sellest kohe räägimegi.

Teeme esiteks selgeks, mis imeasi see digikukkur on. Tõenäoliselt kõlab tuttavamalt ingliskeelne eWallet või digital wallet, eesti keeles on veel läbi käinud identiteedikukru ja -tasku variandid, lisaks loogilisele digitaalse rahakoti otsetõlkele. Kõige lihtsamalt öeldes nimetatakse digikukruks – vähemalt selle artikli kontekstis – rakendust, kuhu pannakse hoiule EL-i kodanike elektrooniline identiteet. Muidugi on veel olemas Apple Wallet ja Google Wallet, mis täna juba paljudel kasutusel ja mida võib soovi korral samuti digikukruteks kutsuda, aga neist me seekord ei räägi.

Igaüks teeb enda kukru

Euroopa Liidu digikukru eesmärk on võimaldada piirideüleselt oma isikut tõendada, elektroonilisi dokumente jagada ja erinevaid teenuseid kasutada. See ei hakka asendama riikide olemasolevaid elektroonilise identiteedi lahendusi, vaid Euroopa Komisjon töötab välja digikukru avatud lähtekoodiga prototüübi, mille põhjal arendab iga liikmesriik oma kodanike jaoks välja enda elektroonilise identiteedi lahendusel põhineva digikukru rakenduse, mida tunnustatakse kogu Euroopas. Digikukkur on plaanis Euroopas kasutusele võtta alates 2026. aastast. Eestis veab digikukru kasutuselevõttu Riigi Infosüsteemi Amet (RIA).

“Tehnoloogia vaatest oleks lihtsam, kui kõik kasutaksid üht rakendust. Riigid aga erinevad nii kultuuri kui tehnilise taseme poolest,” sõnab RIA elektroonilise identiteedi osakonna arhitekt Riho Kurg. Niisiis näeb EL-i visioon ette, et kuigi igaüks teeb enda kukru (Kurg märgib, et üksteise pealt on lubatud kopeerida), suudavad kõik need kukrud omavahel ühilduda. See tähendab, et kodaniku jaoks ei peaks olema tähtis, kas tal on parasjagu Eesti või Hispaania wallet.

“Suures visioonis peaks Eestis väljastatud juhiluba olema täpselt samasugune kui Lätis väljastatud juhiluba. Ja Eesti digiretsept peaks olema kasutatav ka Sitsiilias. Just nimelt standardite ja normide omavahel kokkuleppimine ja ühiste kasutuslugude tegemine muudab selle wallet’i ühiseks, mitte see, kes ja kus selle täpselt on valmis programmeerinud,” selgitab Kurg.

Üks kodanik, üks wallet, kõik teenused

Euroopa Komisjoni rahastuse saanud projekti Potential (s.o üks neljast toetuse saanud katseprojektist, mille raames töötatakse välja ja katsetatakse EL-i digikukru võimalusi) konsortsium hakkab välja töötama tulevase digikukru kuut kasutusvõimalust: juurdepääsu riigi e-teenustele, pangakonto avamist, SIM-kaardi registreerimist, digitaalset juhiloa esitamist, digiallkirjastamist ja ravimiretseptide digitaalset esitamist. “Pangakonto avamisel on jätkuvalt Euroopas vaja tõsta pabereid ühest riigist teise ja neid välja printida. Kui kolid näiteks Prantsusmaale ja tahad seal avada pangakonto, siis selleks vajalikud dokumendid, mis väljastatakse Eestis, peaksid olema Prantsusmaal kättesaadavad ja kasutatavad läbi digikukru,” selgitab Kurg, kuidas meie elu tulevikus mugavamaks läheb.

Digiretseptiga on täpselt sama lugu. Kui praegu käib digiretseptide vahetus niimoodi, et Eestil on valitud riikidega lepingud (Eesti digiretsept kehtib ka Soomes, Horvaatias, Portugalis ja Poolas), siis tulevikus ei ole Euroopa Liidu piires enam vahet, kus retsept on välja antud.

Võime võtta ka ühe olmelisema näite: kui avastad ööklubi järjekorras, ükskõik kas Eestis või välismaal, et oled ID-kaardi koju unustanud, saad vanust tõendada digikukru abil. Peopileteid võib juba tänagi wallet’isse panna (Piletilevi isegi soovitab kasutada just Wallet-piletit, kuna seda on kergem kontrollida).

Eesti osaleb RIA eestvedamisel digitaalse juhiloa testimiseks vajaliku tehnilise lahenduse väljatöötamises. “Digitaalne juhiluba tähendab, et kui Prantsuse kodanik tuleb Eestisse ja tahab Bolt Drive’i võtta, ei pea ta juhiloast mobiiliga pilti tegema, vaid Bolti äpp saab juhiloa digikukrust otse kätte. Minu meelest oleks tore, kui ma ei peaks oma juhiloast iga kuu uuesti pilti tegema või seda üldse kaasas kandma,” räägib Kurg.

Ideaalis võiks digitaalne juhiluba olla kasutusel mitte ainult Euroopa Liidus, vaid üle maailma. “Ülemaailmse kasutuse tagab, et kasutatakse ISO standardile vastavat formaati. Seda kontrollitakse vastavalt standardile nii online kui offline ehk siis Bluetoothi, NFC või QR-koodi kaudu, sest alati ei pruugi olla võimalust otse registrist küsida. Standardid ja ühilduvus on peamine eelis, võrreldes juhiloast tehtud pildiga,” selgitab Kurg.

Eesti hakkab lihtsate probleemide lahendamises teistele alla jääma

Digitaalse juhiloa pilootprojekt kestab kaks aastat ning sellega paralleelselt arendab RIA Eesti digikukru lahendust, milles saab ühendada meie digiriigi olemasolevad võimalused uute piiriüleste lahendustega.

“Meie eesmärk Eestis on, et meie kodanikele osutatavad teenused ei läheks halvemaks. Ei saa juhtuda, et tuleb üleeuroopaline digiretsept, mis on millegi poolest kehvem kui see, mida praegu kasutame. Soovime, et meie teenused läheksid paremaks ja teenuste arendamine oleks võimalik ka mujale Euroopasse meie firmade poolt. Teiste riikide ootused on reeglina madalamad kui meil,” räägib Kurg, kuidas Eesti EL-i juhistest kasu lõikab.

RIA elektroonilise identiteedi osakonna arhitekt märgib siiski, et meilgi on omad väljakutsed. “Mitmetes riikides on wallet’i osas tugevad visioonid ja kavad, mis lähevad mõnes mõttes juba järgmisel aastal Eestist ette,” hoiatab Kurg. Mobiilne juhiluba on olemas juba viies EL-i liikmesriigis, Portugali kukrusse jõuavad järgmisel aastal ka tudengikaardid ja sõidusoodustused. “Meil on küll võimalus Apple Pay kaudu bussipileti eest maksta, aga miks on bussipilet eraldi kaardi peal ja see kaart ei ole mobiiltelefonis? Sellistele lihtsatele igapäevastele probleemidele lahenduse leidmises jõuavad osad riigid meile järele. Lihtsad asjad ei eelda revolutsioonilist tehnoloogiat, vaid kokkuleppeid ja poliitilist visiooni, mida meil sageli napib,” kritiseerib Kurg Eesti digiriigi puudujääke.

Tühi aku on sama halb kui koju ununenud ID-kaart

Kõige selle valguses tekib paratamatult küsimus, kas me ei muutu mitte mobiilidest liiga sõltuvaks. Mis saab siis, kui äpp ei lähe käima või aku saab ootamatult tühjaks? Tegelikult ei saa siis midagi, n-ö vana kooli meetodeid saab alati edasi kasutada. On terve hulk inimesi, kes kas ealistel või muudel põhjustel mitte kunagi nutitelefoni kasutama ei hakka ja sellega on arvestatud.

“Füüsiline isikutunnistus – niikaua kui me ikkagi kõik siin füüsilises maailmas liigume – ära ei kao. Samas nägin hiljuti raamatupoes pealt olukorda, kus inimesel polnud ID-kaarti kaasas ja ta ei saanud seetõttu kliendikaardi soodustust kasutada. Digikukruga oleks ta saanud oma identiteeti telefoniga tõestada,” toob Kurg vastupidise näite – abitusse olukorda võib sattuda nii üht- kui teistpidi.

Samuti on telefoni kadumisel digitaalse kukru tõendite taastamine kordades lihtsam kui korjata kokku kõiki plastkaarte, mis on kadunud koos päris füüsilise rahakotiga.

Lisaks muudab digikukkur andmete kasutamise läbipaistvamaks – see on oluline privaatsuse seisukohast.

Kuidas digikukkur kolme aastaga valmis jõutakse?

Nagu algul mainitud sai, plaanitakse digikukkur kasutusele võtta 2026. aastast. Kuna tähtaeg pole enam kaugel, käib töö korraga mitme asja kallal.

• Kõige aluseks on Euroopa digitaalse identiteedi raamistiku ehk eIDASe uuendamine, millega peaks jõutama lõpuni järgmisel aastal.
• Samal ajal toimub järgmise kahe aasta jooksul erinevate kasutuslugude arendamine ja võimaluste otsimine ning tehnoloogiate testimine.
• Kolmanda paralleelse arenguna käib küberturbe- ja sertifitseerimismeetodite väljatöötamine, millega loodetakse hakkama saada 2025. aasta lõpuks.

“Kui kõik need üksteisest olemuslikult sõltumatud, aga tehniliselt seotud protsessid laabuvad nagu tahaksime, peaks olema võimalik 2026. aasta eesmärk täita,” usub Kurg.

Aastaks 2030 peaks 80 protsenti EL-i kodanikest kasutama digitaalseid teenuseid, seda nii piiriüleselt kui omal maal. “Teenuste kasutus tuleb siis, kui need on inimestele mugavad ja lihtsasti kasutatavad. Muud moodi seda visiooni täita ei saa,” sõnab RIA elektroonilise identiteedi osakonna arhitekt.