“Kui on kriis, ei küsi me esimese asjana, kes ja kui palju meile selle lahendamise eest maksab. Teeme asja ära ja siis tegeleme järgmiste küsimustega. Meie taga on terve Eesti, kes ootab, et teeksime oma asja võimalikult hästi,” räägib Margus Noormaa, kelle käe all on Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) nelja aastaga kasvanud tagasihoidlikust organisatsioonist üheks olulisemaks riigiasutuseks.

Juuni esimesel päeval tähistab RIA 12. sünnipäeva. Tähtpäeva puhul räägib peadirektor Margus Noormaa, mille poolest võib RIA tööd võrrelda päästeametiga ning miks on tähtis, et küberturvalisuse ja riigi infosüsteemi eest vastutaksid erilised inimesed.

Teid nimetati RIA peadirektoriks 2019. aasta märtsis. Kui palju erineb tänane RIA nelja aasta tagusest?

Tänane RIA erineb toonasest märkimisväärselt. Kui neli aastat tagasi ütlesin, et töötan RIA-s, siis küsiti, miks nii kaugel – Tallinnas ei tahtnud töötada? Enam seda muret ei ole.

Toonane RIA oli oluliselt väiksem ja vähemate ülesannetega. Nelja aastaga on RIA kasvanud mitu korda – nii koosseisult kui eelarvelt, veel rohkem mahult ja teenuste hulga poolest. Suhteliselt tagasihoidlikust ja väikesest asutusest on tänaseks saanud üks olulisemaid riigiasutusi. 

Mis on olnud olulisemad muutused?

Kõige suurem muutus on ilmselt see, et RIA, mis tegutses “best effort” põhimõttel, on täna 24/7 toimiv asutus, mis suudab intsidentidele reageerida ööpäevaringselt. See tähendab, et aastaid tagasi tehti asju täpselt nii, nagu jõuti või saadi. IT-s kasutatakse selle kohta mõistet “best effort”. Piltlikult öeldes tähendab see, et kui öösel toimub intsident, proovitakse vastav spetsialist üles ajada ja kui ta ärkab, siis tuleb ja teeb asjad korda. Teenus hakkab tööle. Kui ei ärka, tegeletakse intsidendiga esimesel võimalusel.

Kui mõtleme, milliseid teenuseid RIA pakub, siis neist enamik töötab katkematult, näiteks eID ei saa töötada üheksast viieni. Ootus on, et meie teenused oleksid kogu aeg püsti. Neli aastat tagasi polnud RIA-l võimekust ega ressurssi seda tagada. Täna julgen ma öelda, et meil on see võimekus 24/7 olemas. See on väga oluline muutus.

Meie suutlikkus ja võimekus on kasvanud kordades ning seetõttu julgen öelda, et RIA on täna asutusena palju tõsiseltvõetavam ja suudab rohkem ära teha. See on põhiline vahe.

Mida selline kasv asutuse seest vaadates tähendab?

Kasvuga kaasnevad alati väljakutsed. Esiteks on vaja uued inimesed organisatsiooni “sisse tuua”, et nad saaksid aru, milline on töökultuur, mille peab omaks võtma, ja milliseid väärtusi tuleb järgida. Kõige raskem on reeglitega, mis pole kuskil kirjas – need peavad kanduma edasi inimeselt inimesele.

Kui neli aastat tagasi oli RIA-s ligi 150 töötajat ja tänaseks on tulnud sama palju juurde, siis see ongi kõige suurem väljakutse – tagada asutuse tulemuslik töö kasvu tingimustes. Eriti kui arvestada, et viimased kolm aastat on meie keskkonda mõjutanud märkimisväärselt koroonakriis ja sõda Ukrainas.

Mis väärtused need on, mida RIA töötajad peaksid kandma?

Üle asutuse kokkulepitult on meie põhiväärtused: võtan vastutuse, õpin ja jagan ning teen koostööd. Ei midagi liiga keerulist, aga samas organisatsiooni jaoks olulised. Ühed on need väärtused, mis on meil kirja pandud ja kokku lepitud: oleme lugupidavad, arvestame üksteisega jne. Aga siis on veel hulk sisemisi kokkuleppeid, mida pole kirjas. Näiteks et me ei tee ainult seda, mis on ametijuhendis kirjas, vaid teeme nii palju kui vaja. Kui on kriis, siis me ei küsi esimese asjana, kes ja kui palju meile selle lahendamise eest maksab. Teeme asja ära ja siis tegeleme järgmiste küsimustega. Meie taga on terve Eesti, kes ootab, et teeksime oma asja võimalikult hästi. See tähendab, et peame teatud olukordades panustama rohkem kui mõne teise asutuse ametnik.

Näiteks valimiste puhul ei saa me öelda, et me ei jõua õigeks päevaks valmis. Need tulevad täpselt kokkulepitud ajal, mitte varem ega hiljem, ning eksimisruumi pole. Me ei saa öelda, et valimised õnnestusid 99,8 protsenti – siis järelikult valimised ebaõnnestusid. Küberturvalisuse puhul on samamoodi. Kui tuleb ette mingi intsident, ei saa me öelda, et täna ei tegele, tööpäev sai läbi. Tegeleme sellega kohe ja nii kaua, kuni asi saab lahendatud.

Kui palju selliseid kriise ette tuleb? Millega peab RIA-sse tööle tulev inimene arvestama?

See on lahutamatu osa meie tööst, et peame kogu aeg olema valmis reageerima. Veidi meenutab see päästeameti tööd: kui ei ole parasjagu vaja tuld kustutada, tegelevad päästjad muuga – treenivad või puhkavad –, aga kui tuleb tegutseda, siis on nad kohe valmis. Meil on samasugune valmisolek, lihtsalt nemad toimetavad füüsilises ja meie virtuaalses keskkonnas. Aga intsidendi mõju võib virtuaalses keskkonnas olla sama tõsine või kui meenutame näiteks 2017. aasta ID-kaardi kriisi, siis isegi hullem, kuna ühiskonna tegevus halvatakse üsna pikaks ajaks.

Täna ei ole mõtet rääkida, et me toimetame digiriigis. Tegelikult ei ole juba mõnda aega võimalik digiriiki ja muud riiki eraldada, sest nendevaheline sõltuvus on meil totaalne. Kui pangamaksed ei tööta või ID-kaardiga ennast tuvastada ei saa, on mõju kohe kõigil tunda.

Sageli kardetakse tööd riigisektoris, kuna see võib olla piirav. Aga teil vist rutiini kartma ei pea?

Rutiini kindlasti ei ole. Meil ei tea praktiliselt kunagi, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Sisuliselt tuled hommikul tööle ja siis hakkab juhtuma – hea on, kui juhtub töö ajal. Mõnikord juhtub laupäeva õhtul ka. Samas ei pea kõik ootamatu olema tingimata kriis või intsident. Juhtub rohkem ikka head – mõni ootamatult visiidile tulev välisdelegatsioon, töövõit või õnnestunud koosolek. 

Mida me juhtidena üritame kindlasti vältida, on tekitada liigset bürokraatiat bürokraatia enda pärast. Kuigi see võib olla riigiasutustele omane, et bürokraatiat on rohkem, siis meil on seda täpselt nii palju kui vaja ja mitte grammigi rohkem.

Tegelikult ei ole riigiasutustel tarvis töökorralduselt ja -kultuurilt erasektorist ülemäära erineda. Meil on täpsemad reeglid eelarvejuhtimise osas ja reeglid tulenevalt avaliku teenistuse seadusest, aga sellega ka suures plaanis asi piirdub. Kõik muu on suhteliselt sarnane erasektori asutustega. Jah, me ei saa lubada startupilikult sauna keset kontorit, sest peame kogu aeg meeles pidama, et kasutame maksumaksja raha, aga kõike, mida on vaja mugavaks töö tegemiseks, me suudame ja ka tagame.

Mis muudab töö RIA-s põnevaks?

Meie ampluaa on liiga lai, et igav jõuaks hakata. Teenuseid on palju, tegevusvaldkond on suur ja enda realiseerimise võimalusi on igal tasandil üsna palju, kui vaid endal tahtmist on.

Meil on võimalik ennast realiseerida nii koostöös erasektori, partnerite ja erinevate riigiasutustega – küll ministeeriumite, ametite ja inspektsioonidega – kui ka rahvusvahelise suhtluse poole pealt. Meil käib aastas külas üle saja välisdelegatsiooni, lisaks on meil rahvusvahelised projektid, mille raames käime teistes riikides RIA kogemust jagamas. Kes tahab maailma näha, siis see võimalus on RIA-s täiesti olemas. Tohutult palju on võimalusi õppimiseks ja enesetäiendamiseks.

Üks meie müügiartiklitest uutele töötajatele on see, et meil on võimalik teha midagi, mida keegi teine maailmas teinud pole ja seda veel riigiasutuses.

Millist kindlust riigiasutuses töötamine pakub?

Kindlus tuleb kas või sellest, et riigieelarve on stabiilsem kui mis tahes eraettevõtte oma. Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui eraettevõtja võib pankrotti minna, siis riigiasutusega on see tõenäosus oluliselt teine. Kui riigiasutus läheb pankrotti, tähendab see, et riik läheb pankrotti.

Teiseks ei sõltu me nii palju sellest, mida n-ö omanik tahab. Kui ettevõtte omanik otsustab, et paneb firma kinni, siis on töötajad piltlikult öeldes tänaval. Riigiasutuses nii ei saa olla. Esineb küll koondamisi ja töö ümberstruktureerimist, aga need on pikemalt ette teada ja on võimalus selleks paremini valmis olla.

Kolmandaks täidab riigiasutus funktsioone, mis peaksid riigi kodanike elu paremaks muutma. See annab ühe mõõtme juurde. Erafirmades on see haare väiksem ja rohkem fokuseeritud konkreetsetele toodetele või teenustele, meil on see spektrum palju laiem.

Milliseid väärtusi te töötajatele pakute?

Meile on tähtis, et töötajad tahavad hommikul tööle tulla. Või siis tahtma avada kodus arvutit, kui nad teevad kaugtööd. See tähendab, et töörežiim peab olema paindlik – igaüks valib endale sellise töökorralduse, nagu talle meeldib, töö iseloom võimaldab ja tema konkreetses üksuses on kokku lepitud.

Kindlasti ei tekita me töötajatele täiendavat stressi sellega, et kohustame neid iga päev kontorisse tulema ja tundide kaupa ummikutes istuma. Meil on töötanud inimesed ka Kanaaridelt ja Filipiinidelt ning see täiesti toimib. 

Milliseid kaugtöö võimalusi te pakute?

Koroonaajal pakkusime töötajatele välja, et kui tahad alaliselt kaugtööle jääda ja positsioon seda võimaldab, siis maksame ühekordse 1000-eurose toetuse. Tingimus oli see, et ei tohi kontoris käia rohkem kui kord nädalas. Tänaseks on selle diili peale läinud ca 50 inimest ja tundub, et selline korraldus neile sobib. Ca 70 protsenti koosseisust käib tööl hübriidvormis. See on kasulik ka rahaliselt, kuna vaatamata kasvule pole me pidanud kolima suurematele pindadele.

Mis on põhilised isikuomadused, et RIA-s edukas olla?

Me värbame erilisi ja tarku inimesi. See erilisus võib seisneda milles iganes. Jah, see tekitab aeg-ajalt hõõrumist ja komplikatsioone, sest erilised inimesed on reeglina suured isiksused, aga mida rohkem on meil töötajaid, kellel on heas mõttes mingid “kiiksud”, kes on oma ala fanaatikud, seda rohkem on ka uusi ideid ja värsket mõtlemist. Riigiametina on meil palju kohustusi, kuid ka võimalusi. Kui on tahtmist midagi päriselt korda saata, on RIA-s kõik eeldused selleks olemas.

Kui töötajad meilt lahkuvad, ei lähe nad edasi päris suvalistesse kohtadesse, vaid erasektori tippspetsialistideks, vahel harva mõnda riigiasutusse või panevad täiesti oma ettevõtte püsti. Palju on ka näiteid, kus endised RIA inimesed töötavad täna rahvusvaheliste ekspertidena ja müüvad oma know-how’d. Näiteks küberturvalisus on valdkond, mis on maailmas praegu väga nõutud ja spetsialiste on selgelt vähem kui tegelikult vajadust.