Kui palju kasvatab maailma süsiniku jalajälge ühe lühivideo vaatamine? Kui tihti tuleks pilves suurpuhastust teha, et serverid andmekeskustes asjatult ei huugaks? Kas ökonoomsem on saata SMS, e-kiri või kirjutada Facebookis? Need on küsimused, mille peale me enamasti ei mõtle, kuid võib-olla tuleks.

Kui energiamahukas on meile armsaks saanud digiühiskonna ülalpidamine, oleme blogis juba kirjutanud. Hinnanguliselt kolm protsenti aastasest ülemaailmsest energiatarbimisest kulub andmekeskuste peale, kus meie digiseadmetelt nähtav internet füüsiliselt asub. Niisiis, kuigi andmekeskused on n-ö taustamängijad, kellega tavatarbija otse kokku ei puutu, vastutab iga internetikasutaja, kui palju ta andmeid tekitab ja sellega energiat kulutab. Või vähemasti võiks vastutada.

Tihti on inimestel illusioon, et kõik, mis toimub veebis, ongi automaatselt roheline, kuna füüsilist jalajälge justkui maha ei jää – või siis on see lihtsalt meie silma alt ära. “Päris vale see mõtteviis tegelikult pole, kuna mida rohkem asendame füüsilisi tegevusi – näiteks autosõitu kontorisse või kohtumisele – erinevate e-teenustega, seda väiksemaks meie jalajälg muutub. E-maailm on olemuslikult jalajäljelt palju väiksem kui kõik, mida teeme füüsiliselt maailmas,” kinnitab Baltikumi suurima andmekeskuse Greenergy Data Centers’i juht Tõnu Grünberg.

“Meie tekitatud andmetel on aga siiski arvestatav ökoloogiline mõju. Prognoositakse, et andmekeskused võivad 2030. aastaks kulutada aastasest ülemaailmsest energiatarbimisest juba üle kümne protsendi,” nendib Grünberg. 

Mida saab igaüks ära teha, et meie igapäevase digielu jalajälg oleks väiksem?

Kui palju meile harjumuspärased veebitoimingud CO2te tekitavad?

Tõsi ta on, et üksikisiku tasandil on netis surfamisel maailma süsiniku jalajäljele suhteliselt väike mõju. Kümnendi eest väideti, et iga Google’i otsing tekitab sama palju CO2 kui poole tassi kohvi jaoks vee keetmine – ehk siis seitse grammi. Google arvutas toona välja, et tegelikult tekib ühest guugeldamisest 0,2 grammi CO2. Seda on kordades vähem, aga pisut ehmatav on see ikkagi, et ka nii lihtsa tegevuse juures pole CO2st pääsu.

“Google’i enda andmetel toodab keskmine kasutaja – inimene, kes teeb päevas 25 otsingut, vaatab YouTube’i, kasutab Gmaili ja mõningaid muid Google’i teenuseid – vähem kui kaheksa grammi CO2 päevas,” lisab Baltikumi kõige rohelisema andmekeskuse juht.

Andmeid on muidugi seinast seina ja absoluutse tõena neid võtta ei saa, kuid ÜRO Ülikooli ajakirjas Our World kirjutatakse, et YouTube’ist video vaatamine tekitab 0,1 grammi CO2 minutis – seega kümne minutiga on üks gramm täis. Aasta aega Gmaili kasutamist toodab umbes 1,2 kilo CO2. Facebook väidab, et tema keskmise kasutaja aastane jalajälg on 269 grammi CO2 – see on samas suurusjärgus tassi kohvi süsiniku jalajäljega.

“Väikeseid numbreid on eraldiseisvalt küllalt keerukas konteksti paigutada. Selge on see, et tavaline veebisurfaja üksipäini maailma muuta ei saa – ise võid ju kettad tühjaks teha ja netikaabli seinast välja tõmmata, aga viis miljardit internetikasutajat jääb ikka alles. Küsimus ongi eelkõige selles, et tehnoloogiahiidudel on miljardeid kasutajaid üle maailma ning mahud suurenevad kiiresti. Nagu ka lennureiside heitkogustega, seisneb andmete puhul tegelik probleem nende kasvutempos,” avab Grünberg.

Optimistlikult võib välja tuua, et näiteks Ameerika Ühendriikides on andmekeskuste energianõudlus võrdlemisi vähe kasvanud, kuigi pole küsimustki, et andmeid tuleb aina juurde. Põhjus peitub selles, et tehnoloogia areneb ning see on võimaldanud IT-seadmetel sama energiatarbega rohkem ära teha. Kahjuks hoiatavad tehnikaanalüütikud, et tulevik enam nii helge pole.

Üle poole sajandi vanune trend, mida nimetatakse Moore’i seaduseks ja mis tähendab, et mikrokiibil olevate transistoride arv kahekordistub iga kahe aasta järel, peab varem või hiljem aeglustuma, kuna kiibile on füüsiliselt üha raskem transistore lisada.

Mida saavad tavainimesed teha?

Seetõttu tuleb üht- või teistpidi andmetele kuluvat energiatarbimist koomale tõmmata. “Oma rolli saavad mängida siin ka internetikasutajad, kes lähevad üle rohelisematele teenusepakkujatele või lihtsalt vähendavad oma andmekasutust. Võimalus on osta ka oma tarbeks rohelist energiat või panna katusele päikesepaneelid,” soovitab Greenergy Data Centers’i juht Tõnu Grünberg.

Kuigi veebis on oma jalajälge keerulisem tähele panna, kehtib lihtne seaduspära – mida rohkem andmeid miski võtab, seda rohkem energiat see kasutab. “Lihtne on juba see, et me kõik oleme e-teenuste kasutajad ja säilitame igasugust informatsiooni, mida me tõenäoliselt enam kunagi ei vaja. Tegelikult istub iga bitt kuskil andmekeskuses ja võtab elektrit,” märgib Grünberg.

“Võiksime võimalikult vähe säilitada andmeid, mida me tegelikult ei vaja. See on üks väga lihtne moodus, kuidas digiühiskonna täieõiguslik liige saaks ennast veel ökoloogilisemaks teha,” lisab ta.

Kui võimalik, soovitab Grünberg andmeid hoida passiivelementidel – mäluketastel. “Muidugi tuleb arvestada, et kui füüsiline kandja hävib, siis on need andmed igaveseks läinud,” hoiatab Grünberg, et ideaalset lahendust siin pole. See on igaühe enda otsus, kas julged riskida, et näiteks vanad pildid kaduma lähevad.

Energiatarnija OVO Energy 2019. aasta uuring näitas, et kui britid saadaksid päevas ühe meili vähem, võiks terve riigi CO2-heidete kogus väheneda sama palju kui kulub 81 000-le Londoni-Madridi lennule. Prantsuse mõttekoja The Shift Project andmetel tekkis 2018. aastaga ülemaailmselt veebivideote vaatamisest sama palju CO2-heidet kui terves Hispaanias kokku. Niisiis lihtne vastus energiatarbimise vähendamiseks – vaata vähem kassivideoid.

Kassivideotest hullemad on muidugi voogedastusplatvormid, nagu Netflix – juba sel lihtsal põhjusel, et filmid ja sarjad kestavad kauem kui nunnud klipid. Netflixi väitel tekitab üks tund voogedastust ligi 100 grammi CO2. Täpsemalt ütleb Carbon Trust, et Euroopa keskmine on 55-56 grammi CO2 iga voogedastuse tunni kohta.

Siinkohal tuletame meelde, et meediatarbimine üleüldiselt pole keskkonnale kasulik (võib-olla ainult siis, kui vaatad loodusdokumentaali, mis sinu teadlikkust kliima teemadel tõstab – aga isegi siis pole jalajäljest pääsu).

Oluline on mõista, et see probleem pole tekkinud striimimisega – kaugeltki mitte. Voogedastuse süsiniku jalajälg on palju väiksem kui mistahes füüsilisel vormingul. Kui rääkida muusika kuulamisest, mida tänapäeval tehakse suuresti Spotifys, siis hinnanguliselt on ühe tunni meedia voogedastuse süsiniku jalajäljeks ca 55 grammi CO2, samas kui CD-plaatide puhul on see arv juba tootmisaegse CO2 kulutamise tõttu kolm korda suurem ning vinüül- ja kassetid eraldavad üle kahe kilogrammi (!) CO2 ühiku kohta. Samas on välja arvutatud, et kui kuulata üht albumit üle 27 korra, oleks keskkonnasõbralikum striimimise asemel osta CD-plaat.

Ka krüptovaluutad, näiteks Bitcoin, on üks paljudest uutest tehnoloogiatest, nagu ka tehisintellekt, mis valmistavad kliimaekspertidele peavalu. Kardetakse, et need võivad üha kasvava energiatarbimise tõttu maatasa teha pingutused kliima soojenemise vastu võitlemisel.

SMS, meil või DM?

Nüüdseks ei tule ilmselt üllatusena, et nii meili, SMS-i kui ka DM-i (s.o privaatsõnum sotsiaalmeedias, näiteks Instagramis või Messengeris) saatmisel on keskkonnamõju. Aga mitte päris samasugune! Asi on selles, et nende kolme jaoks ei kasutata päris samu tehnoloogiaid. Kui DM-id ja e-kirjad liiguvad netis, siis SMS-id kasutavad tavapärase telefoniside kanaleid.

“Kõige säästvamaks sõnumivahetuseks soovitatakse kasutada SMS-i – vähemalt siis, kui on vaja saata lühidaid tekstisõnumeid. Ülejäänute jaoks tuleb ikkagi võtta kasutusele DM või meilid. Et ka siis võimalikult ökonoomselt toimetada, võib alati saata vähem pilte, videoid või muud mahukamat sisu. Ja lõpuks on oma roll ka seadmel, mida sõnumite lugemiseks ja saatmiseks kasutate. Ei tahaks küll silmaarste välja vihastada, kuid sõnumite lugemine väikese ekraaniga telefonilt kulutab vähem energiat kui meili lugemine suurelt arvutiekraanilt,” selgitab Baltikumi kõige rohelisema andmekeskuse juht.

Pole küsimustki, et kõik püüdlused meie planeedi säilitamiseks ja säästvale arengule kaasaaitamiseks on teretulnud. Kui tahta ise panustada, siis tasub muuhulgas silma peal hoida nii meediatarbimisel ja selle viisidel, infovahetamisel ja selle hoidmisel ning ebavajalikud failid kustutada. Meil kõigil on võimalik igapäevaselt teha väikeseid valikuid, mis muudavad meie ökoloogilise jalajälje veidi väiksemaks. Kui seda teeb piisav hulk inimesi, on mõju aga märgatav.