Täna, 22. märtsil, tähistatakse rahvusvahelist andmekeskuste päeva. Kuigi andmed on digiühiskonna vundament, ei pane me sageli tähelegi, kui väga neist igapäevaselt sõltume. Kaardimaksest iseteeninduskassas kuni arstiaja broneerimiseni patsiendiportaalis – andmekeskusteta, millele kõik meie netitegevused toetuvad, poleks elu kaugeltki nii mugav. Seepärast ongi tänane päev sobiv väikeseks meeldetuletuseks, kui kaugele on andmekeskused mõnekümne aastaga arenenud ning milline on kohati ulmeline tulevikuperspektiiv.
Rahvusvahelise andmekeskuste päeva eesmärk on selgitada andmekeskuste rolli kaasaegses ühiskonnas. Kõigepealt tuleb aga lahti rääkida, mis need andmekeskused kui sellised üldse on. Nagu nimigi ütleb, hoitakse neis suurtes kogustes andmeid ja tagatakse, et need oleksid kättesaadavad ja töödeldavad (kuidas üks andmekeskus töötab, saab vaadata siit). Ilma selleta ei töötaks enamik äppe või veebilehti. Tänapäeval on andmekeskused olulised peaaegu kõigile ettevõtetele ja organisatsioonidele, kuna need võimaldavad andmete tõhusat ja töökindlat haldamist ja kasutamist. Kuid see pole sugugi alati nii olnud.
Ennevanasti polnud andmekeskused midagi enamat kui ruumid, kus paiknesid võimsad arvutid, mida kasutati teadusuuringuteks või suurte andmekogumite haldamiseks. Tegelikult polnud see “ennevanasti” palju kauem kui pool sajandit tagasi. Esimesed andmekeskused loodi 1950. aastatel ning neid kasutasid peamiselt teadusasutused ja sõjavägi. Algul võeti kasutusele suured masinad, nagu IBM System/360, mis kaalusid sadu kilosid. 1960. aastatel arendatud IBM System/360 kõige raskemad mudelid kaalusid olenevalt mälumahust ja protsessorite arvust 6–13 tonni (sõiduautod kaaluvad keskmiselt alla kahe tonni ja Aafrika elevandid kuus tonni).
Maailma esimese veebiserveri leiutas 1989. aastal Tim Berners-Lee ja see seadistati NeXT arvutis 1990. aastal. Sellel oli 2 GB ketas ja 256 MHz protsessor. Aastate jooksul on tehnoloogia kiiresti arenenud ja muutunud tõhusamaks. Ka seadmed on muutunud palju väiksemateks ja energiasäästlikumateks. Seda fakti on lihtne ilmestada: keskmisel nutitelefonil, näiteks üheksa aastat tagasi müüki tulnud iPhone 6-l on 1,3 GHz (ehk 1300 MHz) protsessor ning 32 GB telefoni mälu ja 1 GB põhimälu. Need on kordades uhkemad näitajad kui esimesel serveril.
Tehnoloogilise revolutsiooni taustal hakati üha enam taipama, et suurte andmekogumite haldamine võib ka igapäevatöös kasulikuks osutuda. Mure oli aga selles, et varasemad arvutiruumid ei olnud valmis võtma vastu uusi seadmeid, et käidelda andmeid ja arvutusvõimsusi. Nii hakkasidki ettevõtted looma spetsiaalseid andmekeskusi, mida kasutati andmete haldamiseks ja töötlemiseks.
Andmekeskuste võidukäik teadus- ja sõjaväeasutustest igapäevaellu
Andmekeskuste rakendused on samuti muutunud. Algusaegadel kasutati andmekeskusi peamiselt teadus- ja militaarotstarbeks, kuid tänapäeval on need vajalikud praktiliselt igas eluvaldkonnas. Andmekeskused on tähtsad panganduses, elektroonilises sides, tervishoius, jaemüügis, riigiasutustes ja paljudes teistes sektorites. Andmekeskused võimaldavad ettevõtetel talletada, vahetada ja töödelda suuri koguseid andmeid, mis omakorda võimaldab neil teha paremaid äriotsuseid ning pakkuda välkkiiret klienditeenindust.
Eestis valmis esimene ja siiani ainus suuremahuline andmekeskus, mille detailplaneering ja projekt on koostatud spetsiaalselt andmekeskuse vajadustest lähtudes, alles möödunud aasta alguses. Tallinna külje all Hüürus asuv Greenergy Data Centers ei paista silma mitte ainult oma suuruse, vaid ka tulevikukindluse poolest. Keskuse jahutussüsteeme juhib tehisintellekt, kompleksile on omistatud kõrgeimad rahvusvahelised sertifikaadid ning seda kaitstakse tipptehnoloogia ja relvastatud valve toel. Värsket usutlust Baltikumi suurima andmekeskuse juhi Tõnu Grünbergiga loe meie blogist.
Tuleviku andmekeskused ehitatakse ookeanisügavustesse ja Kuu peale?
Kuigi Greenergy Data Centers näitab Baltikumis juba täna suunda rohelisema ja kindlama andmemajutuse poole, pole areng kaugeltki lõppenud. Mida rohkem andmeid tekib, seda võimsamaks andmekeskused muutuma peavad. Suurte andmekogumite haldamine nõuab aina rohkem ressursse.
Kogu maad ei saa aga andmekeskustega katta, mistõttu on ettevõtted hakanud otsima uusi viise, kuidas keskuste võimsust ja tõhusust järgmisele tasemele viia. See on viinud insenerid näiteks vedelikjahutuseni, mis lühidalt öeldes tähendab serverite “uputamist”. Kuna spetsiaalsed vedelikud juhivad soojust õhust kordades paremini, siis lubab see kasvatada serverikapi võimsust isegi 100 kilovatini (mis on mitukümmend korda enam kui hetkel keskmiselt kasutuses).
Vee teemal jätkates on uuritud võimalusi rajada andmekeskused ookeanisügavustesse. Tehnoloogiahiid Microsoft on seda suunda tänaseks arendanud juba kümmekond aastat. Project Naticki raames paigutati esimene, Leona Philpoti nimeline 2,5-meetrise diameetriga veealuse andmekeskuse prototüüp Vaiksesse ookeani üheksa meetri sügavusele 2015. aastal. Kapsel oli lisaks tavalistele serveri arvutitele varustatud 100 erineva sensoriga, et uurida, kuidas süsteemid toimivad ja millist mõju see keskkonnale avaldab.
Microsofti sõnul on veealusel andmekeskusel mitmeid eeliseid. Umbes pool maailma elanikkonnast elab 200 kilomeetri raadiuses rannikust. Veealused serverid pakuksid võimalust andmed ja andmetöötlus tuua inimestele lähemale, pakkudes nii kiiremat andmevahetust.
Veel üks tulevikku vaatav projekt on Kuu peale rajatav andmekeskus. Märtsi algul vahendas SpaceNews, et USA idufirma Lonestar Data Holdings on kaasanud 5 miljonit dollarit, et jätkata Kuu-pealsete andmekeskuste arendamist. Esimene Kuu-pealse andmekeskuse prototüüp kavatsetakse kosmosesse saata veel selle aastanumbri sees. Ettevõtte tegevjuhi Christopher Stotti sõnul on vajalik riistvara juba valmis ja ootab stardipauku.
Tõsi küll, Kuu-andmekeskused kõlavad üpris jaburalt, kuid tegelikult võib ideel päris mitmel põhjusel jumet olla. Esiteks oleks Kuul asuval andmekeskusel võime salvestada ja hallata suurt hulka andmeid, mida kogutakse Kuult ja kosmosest, ilma Maale saatmise ajalise viivituseta (Maa-Kuu side viivitus on ca 1,25 sekundit). Tulevikus oleks sellest kasu teadlastel, kes töötavad Kuul kohapeal.
Teiseks on Kuul palju vähem maavärinaid ja ilmastikuolusid kui Maal, mis muudab Kuul asuva andmekeskuse tõenäoliselt stabiilsemaks ja usaldusväärsemaks. Lonestari tegevjuht on isegi kiidelnud, et Kuu on andmekeskuste jaoks “fantastiline platvorm”, tuues ühe põhjusena välja, et seal pole kliimamuutusi. Ka jätkusuutlikkuse nurga alt vaadates oleks Kuu-andmekeskused Maa-pealsetega võrreldes eelisseisus, kuna Kuu peal on rohkem päikesekiirgust kui Maal. Tõeliselt roheline lahendus!
Kaugemas tulevikus võib Kuul asuva andmekeskuse rajamine olla samm inimkonna jõudmiseks kosmosesse, pannes aluse Kuul asuvatele tulevastele missioonidele ja uurimistöödele.
Kokkuvõttes võime olla kindlad kahes asjas. Andmete maht maailmas kasvab ning ühes sellega meie sõltuvus andmekeskustest. See omakorda tõukab tagant innovatsiooni ja arengut. Kas meie igapäeva toetavad andmekeskused asuvad lõpuks linnades, ookeanides või lausa Kuul, näitab aeg.
