“E-valimisi luues ei lugenud see, et mujal maailmas selle jaoks veel head pretsedenti polnud, ei jäänud bürokraatialõksu ka kiire interneti viimine pea igasse Eesti otsa,” kirjutab arvamusloos Elisa tehnoloogiajuht ja juhatuse liige ning infotehnoloogialiidu juhatuse liige Toomas Polli.

Eesti on teinud e-riigina suuri asju ning tänaseni saadab meid maailmas maine selle väikese omamoodi Põhjamaise kohana, kus maksud saab makstud paari minutiga, internet küündib ka kõige kaugemasse metsaserva ja lapsed õpivad koodi kirjutama juba algkoolis.

See on võimas bränd ja suur väärtus, aga kahjuks midagi, mis saadab meid tänaseks pelgalt inertsist. Kunagine teenäitaja ja innovatsiooniliidri positsioon on asendumas alalhoidliku hoiaku ja teiste riikide positsioonide kopeerimisega.

Eesti on juba üheksakümnendate algusest saadik olnud digiriik. Me oleme suutnud end kaardile panna tehes seda, mida teised teha ei julgenud, teha ei osanud või isegi teha ei teadnud. E-valimisi luues ei lugenud see, et mujal maailmas selle jaoks veel head pretsedenti polnud, ei jäänud bürokraatialõksu ka kiire interneti viimine pea igasse Eesti otsa.

Midagi oli vaja ära teha, kellelgi oli äge idee ning sellega mindi täistuuridel edasi. Mõnikord kolistati küll veidi ämbreid, aga lõpuks jõuti ikka välja sinna, kuhu oli tarvis. Aga just jõuti. Minevikuvormis. Kui meie erasektor on tänaseni punnis innovaatilistest ideedest ja julgusest proovida-põruda-uuesti proovida-õnnestuda, siis mida päev ja aasta edasi, seda enam on tunda, et pealehakkamine ja himu midagi uut teha on avalikust sfäärist kadumas.

Selle asemel, et rind kummi ajada ja olla esimene, on järjest enam saamaks tavaks muust maailmast näidete otsimine, mõtlemine-ootamine ja alateadlik hirm millegi uue eest. Mingi maani on selline teguviis õigustatud, aga kui see hakkab pärssima riigi konkurentsivõimet ja tehnoloogilist arengut, on tarvis muuta kurssi.

Mahamängitud võimalused

Mõned aastad tagasi mängisime maha võimaluse end uuesti maailmakaardile kinnitada, kui jätsime venima 5G-võrkude ehitamiseks vajalikud sageduslubade oksjonid. Selle asemel, et olla ühed esimesed, kes tulevikuvõrgu välja ehitavad – ja selleks olid valmis kõik siinsel turul olevad tegijad –, jäime kinni bürokraatiarägastikku ja muu maailma pretsedentide otsimisse, tulistades nii endale jalga ja lükates tuleviku saabumist aastaid edasi. Täna oleme sarnases olukorras näiteks maanteede äärde sidemastide rajamisega.

Oleme juba pikalt rääkinud, et suuremamahuliste teeremontide käigus võiks luua valmisoleku paigaldada trasside äärde ka tugijaamad, et katta välkkiire võrguga ka senised valged alad ning mitte teha kilplasetööd. Selle asemel tuleb aga ikka ja jälle ette olukordasid, kus tehnoloogiline areng on jäetud tahaplaanile ning asfalt saab küll maha, aga tänapäevastele vajadustele vastav digitaristu mitte.

Erinevaid näiteid võib kirjutama jäädagi, kuid lihtsalt parastamine ei vii meid kuhugi. Selle asemel on oluline mõelda sellele, kuidas muuta oma käitumismustreid ning see saab juhtuda vaid üleriiklikul tasandil: Eesti digitiiger on uuesti valmis möirgama, kui see vaid oma puurist välja lastaks.

Õnneks on näha esimesi märke, et vaikselt sinnapoole ka liigume. Näiteks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduspoliitika plaanis internetitaristu probleemidega tegelemine juba täna ära märgitud.

On aga selge, et lihtsalt plaanidest innovatsiooni vedamiseks ei piisa. Suurte asjade ära tegemine nõuab mõtteviisi muutust ja mõistmist, et järgmised suured asjad ei saa sündida ettevaatlikkusest ja teiste näidete järgmisest; oluline on ise jalg maha panna ja otsustada, et nüüd teeme ära. Vaja on tegusid.

See ei ole midagi, mis saab juhtuda üleöö, kuid see saab juhtuda. See on vaevaline ja kindlasti mingitel hetkedel ka veidi hirmus protsess, aga see on seda väärt.

Võttes vastu julged otsused ja jättes uutele ideedele igal võimalusel päitsed pähe panemata, saab jõuda välja punkti, kus Eestit teatakse ka järgmised 30 aastat maailma kõige ägedama digiriigina – mitte selle riigina, kus kunagi küll voolasid kodanike veres bitid-baidid, aga tänaseks on sellest alles jäänud vaid magusvalus meenutus.