Euroopa kavatseb 2050. aastaks saada maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. Ent kahjulikud keskkonnamõjud ei vähene iseenesest – selleks on vaja kõikide osapoolte panust ehk rahvusvahelisi kokkuleppeid. Kas rakenduvad muudatused pärsivad või soodustavad ettevõtete äritegevust, räägib KPMG jätkusuutlikkuse teenuste konsultant Elina Vahi.

Terav pilk tarneahelatel

Selleks, et inimtegevusest tingitud keskkonnamõjud väheneksid, peab Elina Vahi sõnul pöörama pilgu tarneahelate poole ning vaatama muuhulgas seda, kust toode pärineb või kuidas see valmistatud on. “Kuna Euroopa on olude sunnil suur importija ning “tarbimisdoos” on väga suur, sunnib see meid veelgi tähelepanelikumalt uurima, kuidas tarnida meile vajalikke tooteid eetilisemalt ja keskkonnasõbralikumalt,” sõnas ta.

Seeläbi on jätkusuutlikkusest saanud omamoodi uus Euroopa edu valem: enam mitte ei räägita, vaid ka tegutsetakse keskkonna parandamise nimel, et emissioone aina vähem õhku paisata, ning mõeldakse, milliseid muudatusi on selleks vaja välja töötada.

Loodud on väga palju uusi ja mõjukaid regulatsioone, mis sunnivad ettevõtteid süvenema oma ressursikasutusse. Näiteks annavad rohelepe (Green Deal) ja “Eesmärk 55” (Fit for 55%) juhised, kuidas majandustegevused taastuvenergiale ümber suunata või teha alternatiivkütusel põhinevaks.

Kasuminumbrile lisandub jalajälg

Niisiis seob Euroopa rohepakett ettevõtete finantsjuhtimise seni fookusest välja jäänud looduse ja keskkonnaga. Ent mida toob see kaasa ettevõtete jaoks? Fundamentaalse ja strateegilise muudatuse kogu ettevõtte juhtimises.

Nimelt tuleb edaspidi hakata lisaks klassikalisele finantsaruandele esitama ka tegevusaruannet, mis näitab, kuidas ettevõte jätkusuutlikkusse panustab ning milliseid muudatusi selleks ellu viiakse. See tähendab, et ettevõtte edukust hakatakse väljendama täiendavalt sootuks uudsel viisil. “Kui seni oli oluline vaid kasuminumber, siis nüüd lisandub sotsiaalne ja ökoloogilise jalajälje vaade: kuidas panustatakse ettevõttena nii oma inimestesse, kogukonda kui ka kogu keskkonda,” rääkis Vahi. 

Eesti avalikkuses napib infot

Kuigi juba umbes 80% maailma suurettevõtetest on jätkusuutlikkuse strateegia oma tegevusse integreerinud ja järgivad seda, on teema Eesti ettevõtete jaoks uus ning võib muu hulgas tekitada küsimuse: kuidas need muudatused ikkagi mind puudutavad? Siinkohal on oluline roll infovahetusel, mida seni veel avalikult toimunud ei ole.

“Olukorras, kus lühikese aja jooksul rakenduvad mitmed ja kohati üsna keerulised regulatsioonid, peaks ärimaailma fundamentaalset ümberkorraldust puudutav info olema Eesti meedias laialdasemalt käsitletud,” toonitas Vahi. “Kui rakenduvatest muudatustest ei räägita, ei saa ettevõtjad nendest ka teadlikud olla.”

Ehkki 2030. aasta, mil täidetud peab olema “Eesmärk 55%”, võib paljude jaoks tunduda alles mägede taga, ei tasu alahinnata ettevõttesiseste protseduuride ümberkujundamiseks vajalikku ajakulu. “Muudatused ettevõtte juhtimiskultuuris, olenemata nende vabatahtlikust või kohustuslikust rakendamise eesmärgist, on üsna aeganõudev protseduur, kuhu peavad olema kaasatud kõik töötajad juhtkonnast koristusteenindajani,” rääkis jätkusuutlikkuse teenuste konsultant.

Alustada tuleb juba praegu

Üheks peagi jõustuvaks muudatuseks, mis ka Eesti ettevõtjate edasist tegevust olulisel määral mõjutama hakkab, on roheraamatupidamine ehk raamatupidamisseaduse muudatus, mis toob endaga kaasa ettevõtte kulude ja tulude jälgimise keskkonna vaatevinklist.

Euroopa Komisjoni direktiivi muudatuse jõustumisel tuleb jätkusuutlikkuse aruandlusest raporteerida juba järgmise majandusaasta kohta – viimane rakendub 2023 majandusaasta raporteerimisel suurettevõtetele ning aastal 2026 ka kõikidele börsil noteeritud väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele Eestis.

Siin aga peitub väga oluline aspekt: andmed, mida on vaja esitada 2023. aastal, vajavad juba praegu kaardistamist ja mõõdistamist. “On väga palju ettevõtteid, kes pole raamatupidamisdirektiivi muudatusest teadlikud: ilmselgelt pole organisatsioonid veel kalkuleerinud, mis on nende ettevõtte keskkonnajalajälje osa finantsnäitajates,” tõdes ta ning rõhutas, et selle kõige mõõdistamisega tuleks alustada otsekohe.

Jätkusuutlikkus kui konkurentsieelis

Ent regulatsioonid pole kindlasti ainsad, mis muudatuste keerises olevaid ettevõtjaid tagant survestavad – ka tarbija keskkonnateadlikkus on viimaste aastatega oluliselt paranenud. Seetõttu tuleb mõelda, kuidas mõjutab muudatuste rakendamine juba olemasolevat kliendibaasi, kelle huvi jätkusuutlikkuse vastu aina teravamaks muutub.

Kõige selle keskel tõuseb päevakorda küsimus: kas regulatsioonid on loodud selleks, et äritegevust kammitseda ja ettevõtjate elu keerulisemaks muuta? Tegelikult mitte, hoopis vastupidi, ettevõtted peaksid selles nägema võimalust, mis avab nende jaoks uued uksed ning aitab seeläbi saavutada turul paremat positsiooni, seda enam, et lõviosa maailma suurorganisatsioonidest juba vastavat strateegiat järgib.

“On fakt, et mida varem on organisatsioon alustanud oma ökoloogilise jalajäljega tegelemisega, seda kiiremini orienteerub ta uues ärimaailmas. Seega on jätkusuutlikkuse strateegia eelkõige konkurentsieelis, milles tuleks näha ettevõtte tegevuse võimaluste avardumist ja eristumisvõimalust,” sõnas Vahi.