Lihtsaim varukoopia tegemise viis on serverist niinimetatud snapshot’i ehk hetkeolukorra salvestamine, mille käigus kopeeritakse kõik varundatavad failid ja andmed salvestusseadmesse.
Selleks, et andmeid ja aega kokku hoida, kasutatakse aga mitmesuguseid varukoopiate optimeerimise lahendusi.
Üks võimalusi on võtta kõik värsked andmed ja võrrelda neid salvestatud varukoopiaga, kopeerides vaid selle osa sisust, mis vahepeal on muutunud. See lubab teha varukoopiat palju kiiremini ning ka andmemaht, mis salvestatakse uue koopiaga, on tunduvalt väiksem.
Teine lahendus on deduplitseerimine – sel juhul vaadatakse uute andmete sisu üle ja kui seal on palju korduvust, siis spetsiaalsete pakkimismeetoditega salvestatakse info, mida on võimalik pärast taastada esialgses mahus. Näiteks kõige lihtsamalt öeldes – kui korduvad samad sümbolid, siis ei salvestata sadat A tähte eraldi, vaid salvestatakse üks A ja info selle kohta, mitu tähte peab järjest olema. Pakkimata info korral võib see anda kümne-, saja- või mõnikord isegi tuhandekordse kokkuhoiu salvestamisel.
Tavaliselt tehakse varukoopiaid üks-ühele ehk n-ö täisvarundus mõne pikema ajavahemiku jooksul, et vältida võimalikke kuhjuvaid vigu. Näiteks võib sellise täisvarunduse teha pilveteenuse pakkuja juures kord nädalas. Ülejäänud aegadel kasutatakse siis vaid muutunud andmete koopiate salvestamist või deduplitseerimist või mõlemat. See vähendab üleliigset võrgu ja serverite koormust ja lähendab varukoopiate tegemisele kuluvat aega.
Väga oluline võib olla ka vanemate täisvarunduse koopiate säilitamine enne ülekirjutamist, sest näiteks lunavararünnete puhul, kui kohe ei märgata, võib see jõuda ka esimese varukoopiani, mis samuti üle kirjutatakse. Siis on ainsaks päästvaks lahenduseks mõne veel vanema varukoopia kasutamine.
Andmete replikeerimine – kui kaduma ei tohi minna peaaegu midagi