Ajaloolistest sündmustest teada-tuntud Trooja hobuse ja Teise maailmasõja operatsioon Fortitude’i võib piltlikult öeldes liigitada vana aja deep fake’ideks — süvapettusteks, kus visuaalse kujundi abil vaatajat midagi uskuma veendakse. Deep fake, mida tunneme tänapäeval, on võtnud kordades mastaapsemad mõõtmed. Sisuliselt saab selle abil teha kõike, mis hõlmab visuaaltöötlust: fotosid, helifaile, pilte, videoid töödeldes ja kokku miksides luuakse illusioon millestki, mida kunagi olnud ei ole, kirjutab Liberalismi Akadeemia tegevjuht Risto Kaljurand.

Deep fake’i all mõeldakse võtteid, kus digitaalse meedia, peamiselt video, heli või pildi muutmiseks kasutatakse keerukaid tehisintellekti tehnikaid. Võib öelda, et tegu on võimalusega luua mis tahes silmapetteid, mis reaalsusele vastata ei pruugi. Nii saab inimesed uskuma panna asju, millel tegelik tõepõhi puudub. Näiteks saab lähteindiviidi näo “kanda” peale sihtindiviidile. See võimaldab jätta mulje toimingutest, mida video subjekt naturaalselt teeks või deep fake’i loojate tahtmise järgi teha võiks.

Kvaliteetse ja usutava tulemuse loomine ei ole lihtne protsess. Sujuva miimika, realistliku silmavaate ja anatoomiliselt tõetruu esineja modelleerimine on täppistöö, mis võib aega võtta nädalaid kui mitte kuid. Ajakulu ilmestab hästi tõsiasi, et ühe sekundi video töötlemiseks on vaja kasutada vähemalt 24 raami. See tähendab, et töötlusesse on vaja kaasata 24 erinevat näoilme muutust, sest ühes sekundis jõuavad oluliselt muutuda näo varjud ning silmade, keha ja pea liikumine.