Kui Facebook ja Google kaotasid Austraalia meedia oma uudisvoost protestiks kohaliku seadusandja soovi vastu panna digihiiglased võõra loomingu eest maksma, tundus hetkeks, et need kaks võivadki hakata reegleid mitte ainult painutama, vaid ka kehtestama. Peale jäi siiski demokraatliku ja vabade kodanike riigi tahe, mitte globaalse digifirma hegemoonia.

Ajaloo lõppu kuulutavad tehnoloogiafirmad püüavad üle võtta riikide rolle, luues ise ülepiirilisi reegleid ja isegi valuutasid. Ainult et neile pole seda mandaati mitte keegi andnud. Nii toimubki see eelkõige demokraatlikes õigusriikides seaduseauke otsides. Autokraatlikes, nagu Hiina, Türgi või Venemaa, pannakse nad kohe kas paika või kinni. Demokraatias seevastu nõuab ühisele kokkuleppele jõudmine arutelusid ja aega. Aga ükskord prahvatab vimm, nagu ütlevad Paul-Eerik Rummo laulusõnad.

Vastuhaku näited

Ajakirjandusliku sisu eest maksmise kõrval on teine ja sama ilmekas näide digiraha loomine. Mark Zuckerbergi loodud ja juhitud Facebooki püüd eraldada inimesed lisaks oma kohalikest elukeskkondadest (tuues nad üleilmsetesse kõlakodadesse) ka kohalikest valuutadest (käies välja oma digiraha idee) sundis keskpankasid end lõpuks liigutama. Nii on Euroopa Keskpanga juht Christine Lagarde lubanud digieuro kasutuselevõttu kümnendi keskel. Kõik suuremad keskpangad teevad ettevalmistusi või on juba oma digivaluutaga välja tulemas.