Avalik ja hübriidpilv

Flexera uuringu andmetel kasutab praegu 31% ettevõtetest avalikku pilveteenust, mis on odav ja paindlik. Hübriidpilveteenus on teisel kohal 28% osaga, 17% peavad avalikku ja privaatset pilve võrdselt oluliseks. Oma majas hoitavat privaatpilve või hostitud isiklikku privaatpilve eelistavad vastavalt 9% ja 6% ettevõtetest. Koroonakriisi ajal ja järel on lubanud 61% ettevõtetest oma kulutusi pilveteenustele kasvatada.

Trendiks on praegu paljudel ettevõtetel isiklikust privaatpilvest teenusena pakutava pilve peale liikuda, kuna see on lihtsamini hallatav ja laiendatav.

Tehisintellekt on paljudel plaanis

Sellesama Flexera uuringu järgi on pilveteenustest praegu kõige enam kasutatav lahendus oma andmete pilve salvestamine. Kõige suurem trend on aga tehisintellekti kasutusele võtmine — 19% plaanib lähemal ajal pilveteenusena AI ehk tehisintellekti teenuseid kasutama hakata. See tähendab, et oma spetsiifiliste vajaduste jaoks saab rentida teenuseid, mille püsti panemine oma majas oleks üsna keeruline, kuna paljude tehisintellekti teenuste juures on väga oluline ka masinõpe suurte andmehulkade põhjal.

Virtuaalsed töökohad

Üks teema, millest on tegelikult räägitud juba aastaid, on vägagi päevakorda tõusnud seoses aina suurema kodus töötajate hulgaga. Nimelt tähendavad serveripõhised virtuaalsed töökohad seda, et kontorist tuttav arvuti töölaud (virtuaalses mõttes — ehk see, mida sa näed ekraanil) on kasutatav üle interneti kas veebibrauserist või mõne klienditarkvaraga ka kodust või maamajast, justnagu istuksid oma kiires kontoris võimsa tööjaama taga.

Kuna virtuaalne töökeskkond jookseb võimsas serveris ja on Internetti ühendatud kiire kontorivõrgu või teenusepakkuja serverikeskuse fiibriühenduse kaudu, siis saab ka töötaja vajadusel enda aeglasest ja kehvast arvutist ikkagi kiirelt tööd teha võimsate töövahenditega. Virtuaalse töökoha puhul liigutatakse andmeid üle võrgu minimaalselt — kasutaja poolt lähevad teele klahvivajutused ja hiireliigutused, pilveteenuse server aga saadab kasutajale ekraanipildi. Nii võivad ka suurt arvutusvõimsust vajavad töötajad kodust tööd teha, sest arvutused tehakse ära töökoha pilveteenuse serveris.

Virtuaalne töölaud võib firmale ka odavam olla, sest makstakse vaid hetkel vaja olevate töökohtade ja vajamineva võimsuse eest, iga lisanduva töötajaga pole vaja võimsat riistvara ostma hakata ei talle koju ega kontorisse. Olemasoleva riistvaraga võib hakkama saada ka suuremat arvutusvõimsust nõudvate tööde juures.

Virtuaalne töölaud on olemas pea kõigil enamlevinud platvormidel. Saab serveerida nii Windowsi kui Linuxit. Google’il on oma Chromebookide virtuaalne töölaud.

Serverless ja liikumine pilvede vahel

Arendusega tegelevate ettevõtete jaoks on oluliseks trendiks saanud Serverless, mis tähendab võimalust liikuda erinevate pilveteenuste vahel ja mitte sõltuda serverite põhistest lahendustest.

Serveless oli 2020. aastal viie kõige kiiremini kasvava PaaS (platvorm kui teenus) pilveteenuse hulgas, kiire kasv jätkub ka sel aastal. Arendajate ja ka teiste jaoks on põhieeliseks selle teenuse puhul võimalus ehitada rakendusi või lahendusi, kaustades erinevaid pilveteenuseid ja serverite ressursse. Pilveteenuse pakkuja eraldab kliendi vajadustele vastavalt oma riistvara, hoolitsedes ise selle taga olevate serverite eest ning vajadusel kiiresti ressurssi juurde tekitades. Klient maksab selle eest, mida kasutab ja saab ka tellitud mahtudest kiirelt loobuda, maksmata kasutamata jäänud serverite mahakandmise eest. Teenusepakkuja aga võib sellesama vabanenud riistvara teiste klientide vajaduste teenistusse rakendada.

Serverless on päästnud ka paljud ülikiiresti kasvama hakanud idufirmad. Üks tuntuim näide on Instagrami käivitamine — praktiliselt üleöö kasvasid sotsiaalmeedia rakenduse mahud selliseks, et firma oma server ei suutnud neid ära teenindada. Pilveteenusesse kolides aga hakkas maailmas tuntud teenusepakkuja jooksvalt Instagrami riistvararessurssi suurendama ning seda juba suurtegijal jätkus. Sama teed on läinud paljud teised tuntud idufirmadena alustajad: Uber, Pokémon GO, Airbnb jt.

Andmeturvalisus — kus ja kelle juures on tähtsad andmed?

Pilveteenuste kasutamise juures on ettevõtetel üks põhilisi hirmusid, et kui minu andmed pole turvaliselt kontoris serveriruumi raudukse taga, siis kus need on? Kas ettevõtte jaoks oluline info on ikka kaitstud ja võib kindel olla, et teised ligi ei saa?

Tihti nõuavad ka seadused andmete kindlas kohas hoidmist ning kliendiandmete salastamist kõrvaliste vaatajate eest. Teenusepakkujad peavad sellega arvestama ja trendiks on saanud põhjalikud lubadused andmeturvalisuse tagamiseks nii mitmekihilise varunduse, geograafiliselt erinevates kohtades asuvate varukoopiate ning füüsiliselt kõrgetasemelise turvalisusega serverikeskustega.

Kui veel Eestis näiteks neli-viis aastat tagasi üliturvalisi andmekeskusi samahästi kui polnudki, siis praeguseks on siin juba olemas FBI sertifikaati omavad andmekeskused, mis tagavad ligipääsu lisaks koodile ja sõrmejäljele ka näiteks näpuveenivõrgustiku ja täpse näotuvastusega, mida ei saa petta.

Varunduses ühest versioonist ei piisa

Krüptoviirused ja väljapressimis-pahavara on pannud ärid tõsisemalt mõtlema varundusele. Lihtsalt ühest andmete koopiast võib olla vähe, kui varukoopiat tihedalt ja regulaarselt uuendatakse üle kirjutades. Sel juhul võib juhtuda, et pahavara poolt krüpteeritud andmed lähevad järgmise varusalvestuse tegemisega ka pilvevarundusse ning kasu neist enam taastamisel pole.

Spetsiaalne mitmeversiooniline funktsionaalsus aitab näiteks kliendil hoida alles rohkem kui ühe Snapshoti ehk andmete tõmmise minevikust. Kui pahavara avastatakse hiljem, on võimalik aega nii-öelda tagasi kerida ja taastada minevikust just see olukord, kus olulised andmed olid veel kättesaadavad. Paari nupuvajutusega saab kurikaelte pahavararünnaku puhul nn tagasikerimisnupuga tuua varundatud andmed tagasi ajahetkest, kui need polnud veel lunarahanõudjate krüptoviirusega nakatunud.